Ilmselgelt oman siiamaani "MAAILMA KÕIGE HALVIMA BLOGIJA" tiitlit. Küll ma kunagi parandan seda viga.

tervitades,

Dori3.

Olen mina alles halb blogija.

Sellist jama on raske kommenteerida. Nagunii olen mina jälle halb inimene ju.

Lõpuks ometi, jälle natuke rahulikum. Täna oli eksam, see läks superhästi. Sain 5-e. Kunstikoolis on ka mõlemad lõputööd valmis ja paar tööd on veel teha, siis saab ilusti lõpetatud. Ühesõnaga, kui vaeva näha suudad sa kõike ja see on tõesti nii.


Kõik on võimalik.
Doris.

Hei! Jälle on kiireks läinud, siia eriti ei jõua. Pean Lõputöid tegema. Ja kuna ma olen hull , siis otsustan alati viimasel hetkel uue meisterdada. Koolis on ka eksam tulemas, aga sellepärast ma ei muretse. Kunstikooli lõpetamiseks peaks kleidi ka õmblema, aga see nõuab aega....Ja siis veel peaks kollektsiooni ka natuke tuunima ja parandama, aga see nõuab samuti aega...aga aeg on raha ja raha mul pole.Lõpetan.


See you later, alligators..
Doris.

Oled solvunud? Äkki hoopis keegi teine peaks olema, kui sul enam järsku tema jaoks aega pole. Ja kui tal ühel hetkel üle viskab ja kellegi teise poole pöördub...arvad sina , et ta vahetas su välja. Oled maailma asjade peale vihane. Aga võibolla tegid sa hoopis midagi , mille pärast hoiab ta sinust eemale, et sulle endale mitte haiget teha. Aga võibolla käitusid sa temaga halvasti ja ta ei suuda ise enam haiget saada. Mõtle palun....

Jaaa, kui inimestel on igav , siis nad peavad ise midagi huvitavat välja mõtlema. Nii ma tegin täna paar idiootsust. Kui nüüd kõrvalt vaadata , siis ikka kohutav idiootsus. Igavusest hakkasin asju ette ka kujutama. Just hetk tagasi liikus mul lamp. Aga jah , eks need kummitused ole, kes siis muud.

Kõik on lihtsalt liiga keeruline , et sellest aru saada.

Kas miski väga tähtis võib lihtsalt ühel hetkel kaduda? Kas ma saan ilma selleta? Kas keegi üldse teab?

Ma ei saa lihtsalt aru inimestest, kes süüdistavad päevast päeva teisi oma vigades ja ebaõnnestumistes.

Tegelikult on kõik täiesti korras.

Millegi pärast pole ma siia kaua sattunud. Ilmselt sellepärast, et pole nagu midagi eriti öelda olnud või siis on olnud jälle nii palju öelda , et ei tea kust alustada.
Viimasteks uudisteks oleks üritus nimega Moedepoo 2010. See toimub 5. juunil Tallinnas. Osalen seal , vaatamata paarile takistusele , mis tulevad alati siis kui neid pole absoluutselt tarvis. Niisiis võite leida mind nende kodukalt/blogist www.moedepoo.blogspot.com . Lõpetuseks tervitaks piraati.

Doris.

Lookin' for some happiness....

Tere karvased ja sulelised. Tegevusetus on nauditav , kuid kurnav. Selleks , et õnnelik olla on vaja midagi teha. Just seda ma otsingi . Mingit tegevust , et õnnelik olla. Isegi laulu sõnad on õiged. Vastik hakkab kohe, nagu kõik asjad siin maailmas hõõruks mu tegevusetust nina alla. Kus küll on kevadine inspiratsiooni vulin. No loodame , et saabub varsti.

Päikest,
Doris.

Magada! Magada ! Magada! Need on mu ainukesed kolm soovi hetkel. Öösel magasin umbes 3 tundi, sellest pool tundi jooksin ringi sest külm oli. Käisin sünnipäeval nimelt. Seda annab võrrelda ellujäämiskursusega. Pead täitma oma kõhu vaatamata sellele, et süüa pole, sa pead võitlema voodi koha eest. Peab olema piisavalt kaval, et terve see õhtu üle elada. Lõpuks ma sain süüa ja lõpuks ma leidsin endale magamikoha, see oli küll koridori põrandal, aga sobis küll. Oma 3 tundi sain ma seal magatud. Enamus inimesi magas öösel jopetega , sest oli nii külm. Aga kõik pidasid vastu . Mina ka , kuigi ma tahaks magada.

Ilusaid unenägusid,
Doris.

Hellõu, hellõu. Päikest kõigile.Lõpuks ometi hakkab õues looma midagi kevade sarnast. Hommiku poole sadas veel vihma , aga õhtul kui kunstikooli kõmpisin hingasin sisse kevade sooja õhku ja kuulasin linnulaulu. Seoses kevade tulemisega , tuleb minul kontsahooaeg. Alustasin juba täna, aga oh õnnetust, kõik ukselingid olid liiga madalal, et neid kätte saada.
Mind vaevab kohutav väsimus, aga ma tahaks teada keda ei vaevaks, kui tal oleks homme füüsikas kontrolltöö..... ja milline piin. Ma eelistan õppimise asemel kuulata seda head muusikat, mis on tegelikult üsna imelik minu jaoks, aga viimasel ajal see mõjub mulle kuidagi sügavalt. Hetkel piinab mind veel üks unistus, mis mind kohati lausa kurvaks muudab. Aga ma luban, et kunagi täidan selle, ehk siis saan õnnelikum olla.
Päikest,
Doris.

Minuga on toimunud kohutavad muudatused. Ilmselt on mind öösel rünnanud UFO-d. Avastasin just kui võrratu võib olla sädelus. Just selline sädelus nagu on õnnelike inimeste silmades ja päikeses, avastasin kui võrratu võib olla ka see riietel. Ei kujuta ette ka mis minuga juhtus. Varem ma lausa jälestasin seda. Aga jah, need jälestamised käivad mul päris vahelduvalt.

Sädelust,
Doris.

Ärritunud olen hetkel. Inimesed ikka peaksid jälgima mida nad kirjutavad avalikult. Pole vaja kirjutada teisi halvas valguses näitavaid asju. Mõtle enne kui kirjutad!

Doris.

Kohusetundest kirjutan siia. Tegelikult pole mul midagi kirjutada. Mind vaevab tegevusetus. Loodame, et läheb üle.
Doris.

Hakkasin vasakukäeliseks.

Mul tuli jälle üks idee. Väga ulmeline ,nagu tavaliselt. Ei, kooli ma pooleli ei kavatse jätta, last ka ei saa , abielluma ka ei hakka. Üks veel pöörasem idee. Aga las see olla saladus. Saladused on huvitavamad. Kui selle täide viin, siis räägin võibolla. Aga võibolla polegi vaja rääkida ja saate ise teada. Muud polegi öelda. Istun edasi oma ajusünnitisega.
Doris.

Uskumatu! Ikka veel ei usu. Jutt käib siis MoeP.A.R.K-ist. Saavutasin seal uskumatu kolmanda koha. JAH, ma võin veelkord uskumatu öelda. Asi polnud mu ebakindluses ja isegi teistes kollektsioonides,lihtsalt polnud plaanis tegelikult mingit kohta saavutada, aga nagu alati mingi lootused ja ootused on.Minu kollektsioon oli esimene, alati on hea esimene olla siis jõuab väheb põdeda.Närvi mul sees polnud, kui siis ainult natuke. Kõik oli väga super. Nautisin vaatamist , muidugi seda nii palju kui mul fotokaga kaklemise kõrvalt sai teha. Kollektsioonid olid väga erinevad, kasutatud oli erinevaid vahendeid ja tehnikaid. Isiklikult meeldis mulle vanema vanuseastme võitja Taavi Turk. Kui tuli aeg millal kohtunikud otsustama läksid.See oli kõige põnevam osa muidugi, aga mul ei olnud peale rõõmu mingeid erilisi emotsioone. Kuidagi veider , võrreldes sellega mida ma tavaliselt tunnen. Autasustamisel pidid kõik disainerid lava taga olema, kõik said oma tänu pakid, mina ka. Peal paki saamist parkisin sinna lava taha ennast mingile kastile. Itsusin seal täiesti emotsioonitult. Mingeid tundeid ei olnud. Alustati nagu tavaliselt kolmandast kohast. Kui ma kuulsin enda nime , oli mul väga suur üllatus. Endale tundus see imestamise aeg jube pikk, aga õnneks keha reageeris kiiresti ja astusin jälle lavale.Hiljem olin lihtsalt shokis. Ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud kui siis olin. Laususin isegi oma kuldsed sõnad: Ma hakkan homme uut kollektsiooni tegema.Muidugi olen ma need juba tagasi võtnud.Üldmulje MoeP.A.R.K-ist on superhea. Pole veel käinud kuskil ,kus oleks kõik nii hästi korraldatud kui seal oli. Olen kohutavalt väsinud. Samas ei oska tegevusetult ka istuda.





Pilte ka:






















Doris.

Üllatus! Valetasin natuke. Leidsin aega siia ka kirjutada. Hetkel olen õnnelik. Nüüd on asi ametlikult valmis. Homme natuke triikimist ja läksminna. Kõndimist peab proovima, aga kuna mu modellid on mööda maailma ringi, siis on neid raske ühel ajal kokku saada. Helistasime täna kindage saamiseks kõik Tallinna sex shopid ja kostüümilaenutused läbi. Suht hull oli, aga lõpuks midagi saime. Sex shopid on päris veidrad kuhu elistada kingade saamiseks. Hetkel olen super üli väsind ja vaevalt hoian silmi lahti. Närvid on ka väsimusest ja tüdimusest krussis. Ärritun väga kergesti. Tahaks juba puhata. Aga natukene on veel teha. See kõige hullem osa on veel ees. Loodame, et elan üle. Soovige mulle edu. Pühapäevani!
Doris.

See nädal postitusi ei tule. Ei tule lihtsalt. Pole aega. Reedel sõidan 20 minutiks Paide ja siis tagasi. Laupäeval on üritus. Pühapäeval teavitan kuidas läks. Hetkel siin mõtlen , et mida ma jälle teinud olen , et ma koguaeg sõimata saan jälle. Ei tea, ei viitsi mõelda ka. Hea küll , nägemiseni.

Doris.

Ärkasin mõttetu helina peale. Äratuskell oli see tüütus kes mind üles äratas. Avasin rahulikult silma ja sekundi pärast sulgesin need taas kahetsusega. Soovisin, et kõik see mida olin selle hetkega näinud oleks olunud vaid väga halb unenägu. See õudus mis ma nägin oli ilm. Lumi tuiskas ja oli täpselt sama palju lund kui oleks seda miljon aastat sadanud. Mingit märki eilsest sulast ei olnud . Ärkasin siis üles ja lonkisin toas ringi. Eriti masendas mind mõte, et pean sellise ilmaga suusatama. Päev möödus väga kiirelt. Peale kooli oli kostüümiproov. Kõik oli väga hea. Kunstikoolis sain ka kiita. Tegin täitsa üksi ilusa pildi valmis. Õhtul tuli päike välja. Tundsin kohe kuidas energia minusse voolab. Nüüd siis võtsin ette kõige hullema ülesande üldse. Toa koristamine. Mul on olnud nii kiire, et tuba on täitsa unarusse jäänud. Nüüd istun siin jälle niisama. Raiskan aega. Lõpetan nüüd.

Doris.

Üle pika aja jälle. Hommik algas masendusega, avastasin et päike ei paistagi mu aknast sisse. Olin solvunud. See oligi ilmselt põhjuseks miks ma paar tundi päevas lihtsalt torisesin ja mõtlesin, et miks kõik nii imelikud on. Tundus nagu ma oleks midagi halba teinud, eriti täiskasvanutele ,kelle käest ma pidevalt sõimata sain. Tekkis miljon korda küsimus: Mis teil kõigil viga on? Hiljem paistis päike juba klassi aknast sisse ja sundis silmi kissitama. Hetkega oli kõik see jama unustatud. Tegime terve teise poole päevast nalja ja olime lõbusad. Kodu teel tegi mu meele veel paremaks soe kevadine päike ja veidi külm tuul mis mõnusalt põski paitas. Vesi tilkus katuseräästast ja asfald piilus lumevaiba alt. See tekitas kohe tunde, et lõpuks ometi saab see masendavalt üksluine talv läbi ja lõpuks ometi saab kanda kontsasaapaid(see on kõige olulisem). Tekkis tahtmine asfaldit katsuda, selle peale kostis Agnes, et varsti peetakse mind hulluks kuna vahel lihtsalt süütan ennast ja vahel niisama katsun asfaldit. Olen rohkem päikese inimene. Sündisin isegi päikeselisel aastajal. Seda ma kahjuks ei mäleta kas päev ka päikseline oli. Talve ma olen eluaeg vihanud. Vihkan ka edaspidi. Lähen nüüd kollektsiooni lõpetama. praktiliselt lõpusirgel. 1 kostüüm ja paar viimistlust ja ongi valmis. See teeb mind ka rahulikuks.



Päikest!
Doris.

Päev oli üllatavalt hea. Päris kõike vajalikku linnast ei saanud. See eest hellitasin ennast 12cm kontsadega. Vahel võib ju. Armusin neisse silmapilk, nii et muud võimalust peale ostmise ei olnudki. Ema ja sõbrants pidasid mind küll hulluks , aga see olengi mina ju. Töö edeneb ka hektel hästi . Aega on 2 nädalat. Mõtlesin lõpuks puudu oleva komplekti välja. Tuli jälle hoo pealt, isegi ei mõelnud selle peale ja tuli. Rohkem midagi tarka polegi öelda .

Doris.

Viimasel ajal olen asja rahulikumalt hakanud võtma. Kuigi paari päeva eest olid närvid täitsa laes. Põhjuseid oli mitmeid. Tunnen end kui ärinaine, Kõned keset tundi , e-mailid jne. Olen mõelnud palju asju välja kuidas kollektsiooni huvitavamaks teha. Homme suundun shopingtuurile. Käin Fibitil ka. Aga põhiliseks eesmärgiks on külastada kaltsukat, kangapoodi ja raamatupoodi. Palju muid poode ka muidugi. Viimasel ajal pole aega olnud eriti linnas käia.

Täna sain ühe kõne. Sain teada, et üks üritus kus ma osalema olin kutsutud jääb ära. Alguses olin veits kurb, hiljem aga leidsin , et nüüd mul on võimalus puhata vähemalt. See on vägagi positiivne. Natuke imelik hakkab juba kui su parim sõbranna sulle helistades enne ikka üle küsib , et kas sul on ikka aega rääkida. Tahaksin tema ees vabandada, et mul viimasel ajal nii kiire on. Luban , et kui 20. märts on läbi siis korvan talle kõik aja millal ma temaga koos ei olnud. Tundsin isegi vahepeal, et hakkan teistest eralduma kuna aega pole isegi reede õhtul sõpradega õue minna. Tavaliselt ikka vedasin välja ennast , aga muidugi suure pinnimise peale.

Doris.

Moe P.A.R.K. 2010.

Tulemas on siis Moe P.A.R.K . Juhuslikult, kui üldse niimoodi saab öelda osalen seal ka mina. Terve aja olengi sellega seonduvadest asjadest jahunud. Hetkel on mul jälle närvid selle tõttu suhteliselt umbes. Varsti vajan ilmselt rahusteid. Muu mind tegelikult hetkel ei huvitagi, peaasi et saaks kollektsiooni valmis. See tundub siiani võimatu , aga ma üritan vastu pidada. Pidevalt käivad energia hood üle, just siis kui seda vaja ei ole näiteks tundides. Siis olen õhtuks nii läbi, et midagi eriti teha ei viitsi.

Kõik tundub hetkel halb. Mu nimi on vallalehes ära märgitud kui ühe hea disaineri oma. Küsimus on selles , et kas ma väärin seda . Hetkel ma kahtlen selles. Miski pole nii nagu peab, kõik on lihtsalt nii vale nagu olla saab. Istun ja vaevan oma pead siin , et kuidas asju parandada. Raske ülesanne. Üritan positiivseks jääda.


Pean täpselt 37 minuti pärast minema kunstikooli politseiga kringlit sööma. Suudsin plakatikonkursil teise koha saada (jeee). Kui politsei jutt tõsi on , siis peaks plakatid üle Eesti minema , aga kes teab kui tõsi see jutt on.


Ema käis ühe parandamis mõtte just välja, küsis mis ma arvan, kuna ma midagi aru ei saanud siis vastasin, et pean mõtlema. Ma pean liigagi palju mõtlema. Kui vaid saaks nii, et alustaks juba järgmist kollektsiooni. Oleks palju parem ja lihtsam, aga nii ma mõtlesin ka eelmine kord. See ongi ilmselt mu kõige suurem viga.


Üks sõbranna just tuletas selle artilki meelde kus mu nimi on. Ta ütles, et mul peaks olema hea meel , et mind niimoodi tunnustatud on. Mul on väga hea meel, mul on väga uhke tunne, samas ma ei suuda seda välja näidata, mingi masendus lihtsalt surub selle alla. Loodame, et mu seisund paraneb. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Olen mingi 3 nädalat jutti lihtsalt haige olnud, vahepeal olin isegi haiglas. Kui ma nii jätkan ärkan ilmselt ükspäev jälle haiglas. Eks ma siis ravin oma seisundit siin. Teie aga, ma isegi ei tea palju teid on, aga olge positiivsed.

Jälle jäi postitus vahele, pole midagi . Pole vist elusees nii palju õmmelnud kui viimastel päevadel. Leiutan oma peaga lõikeid välja juba, hullem kui matemaatika. Hetkel pole kollektsiooniga üldse rahul. Ilmselt sellepärast et igapäev tulevad uued ja paremad mõtted peale. Aga lootus sureb ikkagi viimasena ja loodame kõik koos et lõpptulemus on nii hea, et ei jõua ära imestada. Täna rohkem midagi tarka rohkem pähe ei tule. Põhjuseks ilmselt kõne mis homseks eesti keeles jäi. Sogasin kaks lehte haridusest, aga tulemus on hea. Lõppu pilt mis teemaga ei ühti, aga nii ongi õige.

Eile jäi postitus vahele...põhjus? ...põhjust polegi , olin ilmselt liiga laisk või oli mul kiire, ei mäletagi täpselt. Hetkel kummitab mind peas miljon ideed kostüümide osas, ainult et järgmine kollektsioon. Sain jälle inspiratsiooni ei millestki . Tavaliselt see juhtub nii, et ma isegi aru ei saa ja siis hiljem kubiseb mu peas väga palju ideid. Peaksin need kohe paberile panema muidu hiljem on meelest läinud. Homme on vaba päev. Kellele vaba kellele mitte, minule tähendab see suurt õmblemist. Idee järgi peaks mulle üks kaunis modell proovi tulema ja siis saab töö jätkuda, hetkel sellepärast töö seisab. Olen suhteliselt väsinud. Lõpetasin kunstikoolis konkursi tööd. Pingutasin sõna otseses mõttes ninast vere välja. Aga tulemus oli hea. Nüüd lõppu väike inspiratsiooniallikas British VOGUE-st.

Tegin järjekordse avastuse (avastan pidevalt midagi.). Seekord avastasin et mul on ikka väga väga kiire...nagu tavaliselt. Kõik asjad kaovad alati siis kui neid vaja on. Pidin ennast segaseks otsima , aga mida pole seda pole. Mõtlesin välja kuidas ma saan ilma puudu oleva asjata ja mõtlesin välja, aga suutsin asja veel keerulisemaks ajada, nii keeruliseks, et kokkuvõttes oli see hullem kui mingi eriti raske puzzle. Miks on alati see mida mõtled lihtne ja kui reaalseks tegemiseks läheb, siis muutub see eriti pähkliks. Olen juba 3 korda oma tegemistega otsast peale alustanud ja kohe peale postitust hakkan jälle. Mis halvasti see uuesti. Ilmselt pole jutust aru saada millega ma üldse hetkel tegelen...pole enam minu puhul üllatusena, et ma oma meistriteoseid õmblen..hetkel küll ei saa neid meistriteosteks kutsuda , aga loodame, et tulevikus on see võimalik, tulevikus mis on 2 nädala pärast. Kiireks läheb. Peaks kedagi appi paluma , aga see on samuti keeruline kuna keegi ei näe asju nii nagu mina oma peas, nii et pean siiski ise hakkama saama. Seni aga kõike paremat.

Doris.

Avastasin et olen liiga kaua hoogu võtnud. Nüüd on see aeg käes kui tuleb lõpetada lolli mängimine ja tuleb hakata oma eesmärkide ja unistuste juurde püüdlema. Kuigi olen oma eesmärkides viimasel ajal kahtlema hakanud. Istun toas üksinda ja kuulan head muusikat, kõik see pani mõtlema, et mis minust küll saab kui ma niimoodi jätkan. Hetkel on käsil kollektsioon mis peaks valmima 20. märtsiks....tundub võimatu kui mul alles üks kostüüm poolik on, aga ma luban endale et võtan ennast paari päeva jooksul kokku ja hakkan tööle. Olen 14 ja tunnen ennast nagu täis kohaga disainer. Alles jaanuaris lõpetasin ühe kollektsiooni kui juba tuli järgmine peale. Paljud arvavad, et see on minu vanusele liiga suur koormus kooli kõrvalt , aga ma pean vastu. Tegemist on ikkagi unistusega mis mind juba 11 aastaselt kummitab. Tänaseks aitab.