Üle pika aja jälle. Hommik algas masendusega, avastasin et päike ei paistagi mu aknast sisse. Olin solvunud. See oligi ilmselt põhjuseks miks ma paar tundi päevas lihtsalt torisesin ja mõtlesin, et miks kõik nii imelikud on. Tundus nagu ma oleks midagi halba teinud, eriti täiskasvanutele ,kelle käest ma pidevalt sõimata sain. Tekkis miljon korda küsimus: Mis teil kõigil viga on? Hiljem paistis päike juba klassi aknast sisse ja sundis silmi kissitama. Hetkega oli kõik see jama unustatud. Tegime terve teise poole päevast nalja ja olime lõbusad. Kodu teel tegi mu meele veel paremaks soe kevadine päike ja veidi külm tuul mis mõnusalt põski paitas. Vesi tilkus katuseräästast ja asfald piilus lumevaiba alt. See tekitas kohe tunde, et lõpuks ometi saab see masendavalt üksluine talv läbi ja lõpuks ometi saab kanda kontsasaapaid(see on kõige olulisem). Tekkis tahtmine asfaldit katsuda, selle peale kostis Agnes, et varsti peetakse mind hulluks kuna vahel lihtsalt süütan ennast ja vahel niisama katsun asfaldit. Olen rohkem päikese inimene. Sündisin isegi päikeselisel aastajal. Seda ma kahjuks ei mäleta kas päev ka päikseline oli. Talve ma olen eluaeg vihanud. Vihkan ka edaspidi. Lähen nüüd kollektsiooni lõpetama. praktiliselt lõpusirgel. 1 kostüüm ja paar viimistlust ja ongi valmis. See teeb mind ka rahulikuks.



Päikest!
Doris.